« Tagasi

Linnapea pöördumine Põltsamaa linna 90. sünnipäeva puhul

Hea põltsamaalane!
 

Põltsamaa linn tähistab koos Türi, Tapa ja Tõrva linnaga 30.juunil oma 90. sünnipäeva.

Põltsamaa oli kindlasti kõige kuulsusrikkama ajalooga  alev, mis 30. juunil 1926 Eesti Vabariigi valitsuselt linnaõigused sai – Põltsamaa on ju olnud Liivi sõja ajal lausa Liivimaa vasallkuningriigi pealinn, samuti 18. sajandi II poolel tõeline manufaktuuritööstuse ja kultuurikeskus Liivimaa kubermangus.

Iseseisva riigi loomine 1918. aastal andis Põltsamaa majandusele ja kultuurile palju juurde. Päevaleht kirjutas 2. mail 1926: „Alevis asub üle 30 mitmesuguse kaupluse, enamasti väikekauplused, kuna suuremaid, millel laialdasem tegevuspiirkond, leidub 3-4. Nende viimaste hulka kuuluvad ka kaks ühistegelist ettevõtet: majandus- ning tarvitajateühingute kauplused.

Tööstuslistest ettevõtetest on tähtsam E. T. K.-le kuuluv veini- ja kohvitehas, mis asub endisest viinavabrikust ümber ehitatud hoones. Sealsamas on ka paari-kolmekümne vakamaane noor viljapuuaed, kus alevi naised suvel teenistust leiavad.

Mis seltsiellu puutub, siis on ka see siin küllalt arenenud. Kõige vanem siiamaani säilinud seltsidest on vabatahtlik tuletõrje selts. Peale selle esinevad siin põllumeeste selts, spordiselts, lauluselts „Leelo", kütirühm, seltskondlik ühisus ning lõpuks lugemisring, kelle päralt on ainuke alevis leiduv avalik raamatukogu. Lugemisringi korraldusel on avatud ka ajakirjanduse lugemistuba."

 Alevi „mantel" oli kitsaks jäänud ja  nii saigi  Põltsamaa 90 aastat tagasi linnastaatuse.

Linna algusaastad olid tegusad, tegeleti linna heakorraga, korrastati lossi, sillutati tänavaid. Linnas oli olemas gümnaasium, mis andis head haridust. Kõik tõotas vaid helget tulevikku.

Rahuliku ülesehitustöö katkestas II maailmasõda, mis  hävitas ~70% linna hoonestusest. Peaaegu kõike tuli taas otsast alata. Lisaks sellele oli muutunud ka riigikord ja elukorraldus, paljud tegusad inimesed olid sõjas kaotanud elu või sunnitud põgenema. Elu läks vastavalt võimalustele edasi. Aastatel 1950–1962 oli Põltsamaa rajoonikeskuseks. Sel ajal ehitati linna uus kultuurimaja, saun ja staadion. Töötas trükikoda. Järgnevatel aastakümnetel sai linn kinomaja ja telegraafihoone, saun-ujula ning spordihoone, kerkisid kortermajad, eramud, uus koolimaja ja lasteaiad. Üks linnakodanik on meenutanud neid aegu: „Ega linnas linnulaulu kuulda ei olnud, igalt poolt kostis haamrite koksimist ja kirve paukumist."

Eesti uus algus iseseisva riigina tõi uued tuuled ka Põltsamaale. Linna omavalitsuslik staatus taastati detsembris 1991. Tekkis suurel hulgal uusi ettevõtteid, mis pakkusid tööd linnakodanikele ja lõid linnale arenguks korraliku tulubaasi. Viimase 25 aasta muutusi on oma silmaga näinud enamus põltsamaalasi – ja muutusi on olnud päris palju! Linna eelarve- ja laenuraha on paigutatud nii maa peale kui maa alla. Ma arvan, et kõigil on saavutatu üle hea meel. 

Kui 1926. aastal elas Põltsamaal ~2200 inimest, siis tänaseks on elanike arv kahekordistunud. Meie linnas on tublisid ettevõtjaid, tööinimesi, ametnikke, tunnustatud kunstnikke, sportlasi, kõrgelt hinnatud käsitöömeistreid, kirjanikke, muusikuid jne. Kõik  nad üheskoos moodustavadki Põltsamaa hinge, mis annab linnale oma näo. Põltsamaa on „pildil" – Eesti uudistes, aktiivses kultuurielus ja igas toidupoes vähemalt.

Kui oleme liitunud naaberomavalitsustega, on meie ühine pere palju suurem ja tugevam. Me ei oleks siis vaid niiöelda ühised trepikojanaabrid, kes ühistu koosolekul koristamisgraafiku või parkla laiendamise üle vaidlevad, vaid perekond. Põhjuseid rõõmu tunda on palju kordi rohkem, sest õnn, mida pakub suurem pere, on midagi väga erilist. Põltsamaa linn jääb linnaks ka siis, kui meie piirid on nihutatud kaugemale.

Kokkuvõtteks võin rahuloluga öelda, et meil läheb hästi. Maailmas toimuva taustal lausa väga hästi. Meil on söök laual ja kodu soe, lapsed käivad koolis ning inimestel on tööd. Leian, et peaksime olema õnnelikud selle üle, mis meil on ning mitte üle tähtsustama seda, mida meil pole. Meil pole veel uhket veekeskust, meie ujulagi on kehvas seisus, meil pole kutselist teatrit ega aukudeta teid. Ka inimesi jääb vähemaks. Elu ongi areng ja see, et midagi on vajaka, annab linnavalitsusele peamurdmist ja asjalikku tegevust probleemide lahendamiseks, samuti võimaluse kaasata linnakodanike energiat.

Põltsamaa jõgi ja rohkelt õitsvad roosid, suvised muusikasündmused, toredad teatrietendused teevad meie linna ligitõmbavaks, kuid kõige tähtsamad on inimesed, kes on meie linna panustanud oma aega ja ka raha, näidanud üles suuremeelsust või teinud südamega oma tööd. Soovin, et linn püsiks noor ja tahtejõuline. Noor püsib linn aga siis,  kui meil on noori nii ealt kui hingelt. Õnneks on meie lasteaiad lapsi täis, koolis õpilaste arv kasvab. Olen täiesti veendunud, et Põltsamaa on parim paik elamiseks, kasvamiseks ja koolis käimiseks.

Palju õnne meile kõigile ja kohtumiseni linna sünnipäevapeol Roosisaarel!

 

Jaan Aiaots,

Põltsamaa linnapea